Et siis ennast avada. Hmm, kuidas see käib. Ma olen seda proovind teha. Palju. Kuid tundub nagu mitte keegi ei suudaks mind mõista. On olnud palju neid kordi, kus ma tõesti olen tundnud, et keegi mõistab mind, kuid see kõik on olnud petlik. Ma ei tea, ma ei tea. On see üldse võimalik? Miks mulle tundub, et ei ole. Ja miks ma olen nii mõtetult kurb koguaeg? Miks ma märkan liiga palju pisiasju? Miks ma tüdinen kõigest? Miks ma otsin pidevalt midagi uut ja sellele uuele mõeldes väääga palju rikun ära selle uudsuse. Kurat.
Istuda siin üksi nurgas, seltsiks ainult läpakas ja indigolapsed. See tekitab kuidagi sügava tunde. Nagu ma tegelikult ka oleks keegi eriline, kurb, kuid eriline. Ausalt öeldes: ma tahaks karjuda, väga kõvasti, kogu öö. Kuid ma ei tee seda. Ma tahaks siiski uskuda, et ma olen tsiviliseeritud ning mul on kõik korras. Kuigi on ilmselge, et nii pole. Kuid siiski, väliselt ma naeratan ja see ongi kõige tähtsam, siis keegi vähemalt ei muretse.
Miks ma olen nii ego? Ainult mina ja mina. Kurat, ma vihkan nii feik olemist. Ma tahan, et mind mõistetaks. Kuid jah saan väga ilusti aru, et keegi ei saa seda teha, kui ma ennast ei ava ega räägi kellelegi midagi. Tähendab ma räägin, kuid mitte piisavalt ilmselt.
Tegelt peaks lõpetama enda, ja kõigi teiste petmise. Ma ei oska ju nii enam.
Persse.
No comments:
Post a Comment